Korruptsioonivaba Eesti: miks me kaitseme vilepuhujaid?

MTÜ Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht
10.02.2022 - 12:21

MTÜ Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Carina Paju.kirjutab Postimehes rikkuja kaitse seadusest ja selgitab, miks on seadust vaja ja kellele on see oluline.

Jaanuari lõpus läbis esimese lugemise rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu, mis kaitseb töökontekstis toimunud ebaseaduslike tegevuste kohta teavitanud isikuid. Esialgse kava kohaselt jõustub seadus 1. juunil. Enamikule avalikele asutustele ja üle 250 töötajaga juriidilistele isikutele tekib kohustus rakendada vihjeliin ning mehhanism teavitaja kaitseks. 50–249 töötajaga isikutel on aega kuni 17.12.2023.

Kuigi kontekst ja rikkumiste sisu on aja jooksul muutunud, ei ole alust arvata, et inimajaloo jooksul oleks olnud aega, kus rikkumistest teavitamist ei eksisteerinud.

Esimesed seadusandlikud viited eksisteerivad kusjuures juba aastatuhandeid – ja kui mitte muud, siis õppida, mida teha ja mida mitte teha, on neist paljugi.

Teavitamist soodustava seadusandluse leiame tegelikult juba Vana-Roomast. Olukorras, kus riigil polnud toimivat politseijõudu või prokuratuuri, oli kodanike roll võimudele kuritegudest teada anda. Seejuures pakuti kuritööst informeerinud inimesele (delator) tasu – osa kuritegelikul viisil saadud tulust või süüdi oleva isiku varast, kuni isegi kodakondsuse või koha pakkumiseni senatis.

Kuigi Cicero kitsendas soovitud teavituste sisu, et välistada tühiseid vihjeid, viis antud süsteem Rooma impeeriumi ajal korruptsioonini, kus valeteavitusi tehti mh selleks, et saada osa rikka mehe varast või paranoilise valitseja võimu kinnistamiseks. Eriti viimane on siinkohal ohtlik – isegi kui valeteavitajat ootas seaduse järgi ees karistus, sai nii mõnigi valitseja soosingus olev valeteavitaja hoopis rikkaks ja võimukaks.

Seega - teavitamine on kasulik sotsiaalse kontrolli ja süütegude avastamise mehhanismina, kui võimukandjad ega teavitajad ei asu kõrgemale seadustest.

656. aasta dekreediga kehtestas Kenti Wihtred Rooma ajale sarnase, qui tam ehk teavitajale osa tulust võimaldava korra – tollal selle eest, kui teavitati sabati rikkumisest. 14. sajandil kehtestati Suurbritannias qui tam statuute juba laiemal ja tänapäevasemal skaalal, et takistada keelatud esemete müüki ja ennetada-avastada korruptsiooni ametnike seas. 15. sajandi lõpuks ehk Henry VII ajaks oli statuute tarvis reformida viisil, mis takistaks kokkumänge informeerija ja süüdistatava vahel.

Kahjuks varjutavad tänast diskussiooni inimeste mälestused Nõukogude Liidus julgustatud pealekaebajatest.

Siiski on väga oluline eristada pavelmorozovlikke propagandamasina tööriistu, mille eesmärk on avastada ja karistada režiimivastaseid ja teisitimõtlejaid, ning demokraatlikus riigis aset leidnud kuritegudest teavitajaid. Nõukogudelik süsteem meenutab paljuski Rooma impeeriumi korrumpeerunut näidet, kus teavitamise eesmärk oli kinnistada valitsejate võimu. Demokraatlikus riigis on seadused loodud avaliku huvi ja ühiskonna kaitseks, kusjuures võimukandjad on oma tegude ja sõnadega pigem just suurima avaliku tähelepanu all.

Praegusel ajal on meil muidugi juba olemas toimiv politsei ja uurimisvõimekus, mis tähendab, et kodanikud ei pea seda rolli enam alati täitma ning mõne riigi erandiga ei paku seadused enam teavitajale ka tulu. Siiski on vihjeandjate roll praegusel ajal ka ilma seaduseta väga oluline, kuigi me alati sellele ehk nii ei mõtle. Politseil oleks väga keeruline töötada, kui kodanikud kuritegudest enam ei teavitaks. Korruptsiooni ja pettuste puhul on lisaks oluline meeles pidada, et tegu on peitekuritegudega, kus osalevad pooled teevad kõike, et oma tegusid varjata.

Uuringud näitavad, et pettuste avastamisel pole avastavad meetmed nagu siseaudit, IT-lahendused, dokumentide läbivaatus aga üldsegi nii tõhusad kui vihjete vastu võtmine.

Kui organisatsioonil on vihjeliin olemas, on ülemaailmse pettuste uurijate assotsiatsiooni andmeil (ACFE „Report to the Nations“ 2020) pettusest tulenev kahju tema jaoks kaks korda väiksem (100 000 USD vs 198 000 USD). Põhjust pole tarvis kaugelt otsida – vihjeliiniga organisatsioonid jõuavad pettuse avastamiseni kolmandiku võrra kiiremini kui need, kellel vihjeliini pole (12 kuud vs 18 kuud).

Isegi, kui kodanikud enam politseiniku rolli täitma ei pea, on tõenäosus, et keegi rikkumist märkab, olemas ning sel juhul on oluline, et organisatsioon, kellele kahju tekitatakse, või õiguskaitse sellest ka teada saaks. Vaikimise puhul kahju vaid kasvab ja võimu kuritarvitamine jätkub. Üle miljoni vihje analüüsinud uuring (Stubben & Welch 2020) leidis muide, et kui vihjete arv organisatsiooni sees tõuseb, langeb järgmistel aastatel kohtus määratud trahvide ja kokkulepete summa.

Vihjete kõrge arv tähendab seega, et organisatsioonis on võimalus probleeme tõstatada, seejuures ka juhtida tähelepanu väga tõsistele ja potentsiaalselt suurt kahju tekitavatele juhtumitele, millele organisatsioon nüüd ise lõpu saab teha, sh oma vara kaitseks rikkuja vastu õiguskaitsesse või kohtusse pöördudes. Seega peaks igale organisatsioonile olema prioriteet vihjeandmise mehhanismid luua ja neid ka tõhusalt rakendada.

Mis tavaliselt ootab inimest, kes rikkumisest teada annab?

Suurbritannia Majanduse ja Sotsiaalsete Uuringute Nõukogu (Economic and Social Research Council) peamiselt UK ja USA, kuid ka Lõuna-Aafrika, Rootsi, Rumeenia, India jt riikide vihjeandjad luubi alla võtnud raportist (2019) selgus, et keskmiselt tekitab teavitamise fakt teavitajale kokku 216 987 naela kahju. Nende kahjud, kelle sissetulek teavitamise tõttu langes (vastanutest 67%), tõusid sellest rohkem kui kaks korda suuremaks. Ka olukorrast tekkinud vaimne pinge nõudis teavitajatelt ravikulude katteks keskeltläbi 1000 naela aastas.

Miks on teavitamine nii kallis ja stressirohke?

Reaalsus on see, et ajalugu mäletab neid, kes pahatahtlikult aastatuhandeid tagasi valeteavitustest raha teenisid, kuid jätab tähelepanuta need, kes rohkemate ressurssidega inimeste ja organisatsioonide vastu astusid, et tõelistele süütegudele lõpp teha. Tõsiasi on ka see, et peaaegu alati on organisatsioonil rohkem ressursse kui üksikisikul. Eriti juhul, kui süüteo on toime pannud organisatsiooni juhtkonna liige, on oht, et teavitust ega teavitajat ei sallita, märkimisväärne. Kasutusele võetakse ähvardamine, madalamale ametikohale viimine, vallandamine ja vahel isegi LÄTAKi ehk vaigistuskaebused (ing. k SLAPP). Üksikisik, kes ju tegelikult andis teada ebaseaduslikust tegevusest, satub suure tõenäosusega hoopis ise tule alla.

Selle kõige pärast on muuhulgas vaja seadust, mis kaitseks neid isikuid, kes teavitada otsustavad. Kusjuures ka valdav enamus Eesti inimesi arvab nii – Justiitsministeeriumi läbi viidud ohvriuuringu (2021) järgi arvab 81% vastanutest, et töökohal rikkumistest teavitajaid on vaja täiendavalt seadustega kaitsta.

Riigikokku jõudnud seaduse eelnõu pakub teavitajatele laiapõhjalist kaitset ning on õppinud ka eeltoodud näidete vigadest - süsteemi ära kasutajate vastu on loodud mitmeid kaitsemehhanisme.

Seaduse eesmärk on pakkuda kahte sorti kaitset neile, kes teavitavad töökontekstis teada saadud ebaseaduslikest tegevustest: teavitamise fakti ja isiku konfidentsiaalsena hoidmist ning kaitset tagakiusamise ehk teavitamisele järgnenud ebavõrdse kohtlemise eest. Lisaks ei saa teavitajale survet avaldada eelmainitud vaigistuskaebustega nagu mainekahju tekitamise või ärisaladuse avaldamise eest kohtusse minekuga. Isikule, kes aga teeb valeteate ehk teadlikult esitab väljamõeldud või valet infot, sellist kaitset ei rakendu. Vastupidi, teda on võimalik vastutusele võtta väärteo eest.

Samuti pole rikkumisest teavitaja kaitse immuunsust pakkuv.

Kui teavitaja on ise kuriteos osaline, ei vabasta teavitamine teda automaatselt vastutusest. Nagu praegugi süütegude puhul, on mõnel juhul võimalik vastutust vähendada, kui pakutakse juhtumi uurimiseks olulist infot. Lisaks ei vabasta eelnõu isikut vastutusest, kui ta on teabele ligipääsu saavutanud kuritegelikul moel.

Hea on see, et rahalist tasu vihjeandjatele ette nähtud pole. Kuigi nii mõnelgi pool maailmas räägitakse tasude loomisest või tagasi toomisest, ei ole see meie kultuurikontekstis ilmselt veel väga pikka aega (kui üldse kunagi) mõeldav. Kuigi teavitamisest tekkinud kahjusid nähes on küsitav, miks keegi üldse kunagi teavitada sooviks, ongi seadusandlik kaitse mõeldud selleks, et selliseid kahjusid isik kannatama ei peaks. Nö heast vihjeandmisest ei kuule kunagi midagi. Õigesti on teavitamine läinud siis, kui isegi teavitamise fakt on jäänud salajaseks ning rikkumine on kõrvaldatud suurema kära ja mürata ilma, et teavitaja isik oleks peale menetleja kellegi poolt üldse tuvastatud.

Vihjeandmises, kuid tegelikult laiemalt probleemide lahendamisele ja arvamuste paljususele avatud kultuuris, mille sümptomiks vihjeandmine on, peitub ühingu Korruptsioonivaba Eesti meelest suur potentsiaal – seda nii organisatsioonide, indiviidide kui terve ühiskonna ressursside asjakohase kasutamise, säästmise ja tervise jaoks.