Tarmo Soomere: me saame sellest kännust üle, teaduse abiga

30.08.2021 - 12:00

Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere arutles Pärnu juhtimiskonverentsil 24. augustil peetud ettekandes, kuidas teadus ja tarkus on minevikus ühiskonda teeninud, kuidas toimib see praegu ja kus võiks olla see võluvits, mis aitaks teaduse ja teadmuspõhisuse majanduse, ühiskonna ja meie kõigi elujärje veduriks.

Majandusarengu alused sõnastas mõneti ülelihtsustatud kujul rohkem kui poolteist sajandit tagasi enesegi teadmata Henry Thomas Buckle (1821–1862), keda peetakse kaasaegse ajalooteaduse rajajaks. Ta kirjutas: "Ennevanasti olid rikkaimad maad need, mille loodus oli külluslikum, tänapäeval on rikkaimad maad need, mille inimesed on tegusamad." Praegu võiks teda parafraseerida: maad, mille inimesed on targemad.

Kipume arvama, et eestlastena oleme hariduse usku. Tarkusega on aga lood keerulisemad.

Sest haridus ja tarkus on kaks erinevat asja. Seda, et tarkuse mõiste on sügavalt mittetriviaalne kategooria, teadsid juba vanad kreeklased. Parafraseerides Herakleitost Mart Raukaselt laenatud sõnastuses: palju teadmisi ja rohkelt haridust ja kultuuri ei muuda veel kedagi targemaks. Enesehinnang siin ei aita. Pigem segab. Sest nagu märkis juba René Descartes (1596–1650): "Kõige õiglasemalt siin maailmas on jaotatud terve mõistus: mitte keegi ei kurda, et temast oleks mööda mindud."

Haridust saab mõõta näiteks sellesse investeeritud tundidega, kontrolltööde tulemustega, PISA testidega, klassitunnistustega, diplomite ja (mikro)kraadidega. Tarkust niisama lihtsalt mõõta ei saa. Õige veidi ehk selle kaudu, kui hästi millegi olulise vedamiseks rakendatud tarkus töötab.

tarmo_soomere_0.jpg

Tarmo Soomere Foto: Raul Mee

Tarkus ja rikkus

Erkki Raasukese juhitud majandusarengu töörühm pani viis aastat tagasi kokku hulga ettepanekuid, kuidas saaksime rikkamaks ja kuidas meie elu muutuks paremaks. Nad rehkendasid, et Eesti teaduses juba olemasoleva tarkuse parem rakendamine majanduses annaks sisemajanduse kogutoodangu kasvule juurde vähemalt poolteist protsendipunkti. Teisisõnu, majanduskasv oleks jämedalt poole kiirem.

Sirgjooneline rakendamine enamasti ei toimi. Ei aita ka lihtsalt mingi uue tehnoloogia käivitamine. Uus tehnoloogia on enamasti säästlikum ja efektiivsem kui vana. Seda rakendades kasvab enamasti lisandväärtus. Tegijatele saab rohkem palka maksta ja ühiskonna ostujõud suureneb. Seetõttu võtab uue vidina kasutusele rohkem inimesi. Tulemusena kasvab aga nii energiatarve, materjalide vajadus kui ka jääkide mass. Briti majandusteadlane William Stanley Jevons märkas juba 1865. aastal, et tõhusam söe kasutamine tõi endaga kaasa suurema nõudluse söe järele. Seda nähtust tuntakse Jevonsi paradoksina.

Teisisõnu, lihtsalt uute tehnoloogiate pakkumine tuntud ülesannete lahendamiseks viib tavaliselt tootmisspiraali järgmisele keerule. Vaja oleks midagi muud.

See tabamatu "muu" on saanud hellitusnimeks innovatsioon. Kuigi selle taha häirivalt sageli peidetakse mugavust ja saamatust, ei ole see üldse parasiitsõna. Selle algse tähenduse sõnastas elegantselt üks kaasaegse juhtimisteooria rajajaid Peter Drucker.

Ta märkis, et kui Henry Thomas Buckle’i visioonist tuttavad rikkuse allikad – olemasolev tarkus ja teadmised – rakendatakse tuntud ülesannete lahendamiseks, lähevad protsessid efektiivsemaks, tootmine odavamaks ja kiiremaks. Innovatsioon sünnib aga siis, kui uusi teadmisi rakendatakse uutele väljakutsetele. Teisisõnu siis, kui oivalise teaduse alusel tehakse põhimõtteliselt uued vinged tooted või lahendatakse mõni seni võimatuna tundunud ülesanne. Näiteks puidu väärindamine nii, et keskkond jääb puhtaks ja mets kasvab mühinal.

Revolutsioonilised lahendused

Sellist laadi lahendused on võimalikud. Elektrivalgus on üks neist. Nagu märkis Oren Harari, see ei tulnud küünalde pidevast täiustamisest. Idee on siiski sarnane küünla ideele: kuumutada midagi, mis peale soojuse kiirgab ka nähtavat valgust. Akadeemik Peeter Saari arvas juba paarikümne aasta eest, et see on tupiktee. Luminofoorlambid ehk nn säästupirnid samuti. Needki on nüüd lettidelt kadunud. Õige on otsida selliseid materjale, mis hästi väikese ärritamise peale hakkavad footoneid kiirgama. Nagu jaaniussid või paljud organismid ookeani sügavustes.

Nüüd toimetame valgusdioodidel põhinevate lampide valgusel. Need on kümneid kordi säästlikumad ja tohutult keerulisemad, kuid samas oivalise fundamentaalteaduse – materjaliteaduse – rakendus. Selle pöördülesanne ehk päikeseenergia muundamine elektriks on üks neid valdkondi, mille arendamist Eestis pidasid Rootsi kolleegid 1990ndate keskel täiesti mõttetuks, aga mis on praegu üks meie teaduse käilakujusid.

Võib-olla on selle "kännu" nimeks, mille taga me edenemine seisab, liigkiired muutused selles, kuidas suhestub teadus rakenduste ja tegeliku eluga.

Thomas Alva Edisoni ajal ja veel mõnikümmend aastat tagasi oli sageli tegemist võrdlemisi kindlapiirilise ahelaga. Teadlased töötasid tihti käsikäes leiutajate ja inseneridega. Sest teadusinfo levis päris aeglaselt. Kui aga teadlase naabertoas – ülekantud mõttes muidugi – või suhtlemiskaugusel paiknes leiutaja ja nende mõlema naabruses insener, siis juhtus sageli, et koos saadi valmis vinge toode, mida – jälle ülekantud mõttes – naaberkvartalis paiknev vabrik tootma hakkas.

Sellise koostöö näide on Johannes Hindi leiutatud silikaltsiit. Hint märkas, et mehaaniliselt purustatud materjali värsked purunemispinnad olid teistsuguste omadustega, märksa aktiivsemad kui n-ö vanad pinnad. Üsna hea kivi saamiseks piisas sellest, et värskelt purustatud liiva, lubja ja vee segu natuke aega kuumutada. See lihtne, aga geniaalne tehnoloogia levis kulutulena.

Nüüd on tubli teadlane see, kes tulistab oma tulemused teadusartiklitena laia maailma. Teadusadministraatorid loevad viiteid kokku. Aga väga vähesed vaatavad, kuidas teadus rakendustesse jõuab.

Seda saab mõõta selle kaudu, kui pikk on ahel publikatsioonist mõne patendini. Sellel on vaid üks lüli ja paar-kolm aastat näiteks molekulaarbioloogias ja materjaliteaduses, aga viis-kuus lüli publikatsioone ning 10–20 aastat astronoomias ja teoreetilises füüsikas. Teadlane ise on sellest ahelast enamasti juba ammu väljas. Hoopis teised õngitsevad selle sisuliselt hoomamatu teadmiste ookeani mõnes sopis häid ideid. Kui midagi pihku jääb, siis insenerid ja visionäärid teevad sellest vinge toote või start-up'i ja müüvad maha.

Teisisõnu, teadus ja ühiskonna kasu on nüüd lahutatud nii tootmisahelas (ehk ruumis) kui ka ajas. Sellise teadmiste ookeani olemasolu on tekitanud uued universaalsed seadused.

Negatiivse külje on markeerinud Mihkel Mutt: kõikjal vedelev info muudab inimese laisaks ja rahulolevaks.

Teise külje kvintessents on kristalliseerunud ühe vana kultuurrahva mõistujuttu: pole vaja, et mu laps oleks targem kui teised. Piisab sellest, et kõigevägevam annaks talle tarkust enne, kui probleem tekib. See pisiasi määrab ju, kes võidab: mitte üldiselt targem, vaid see, kes teeb populaarse toote valmis teistest varem. Teadmuspõhise maailma kontekstis: see, kes teab olulisi asju enne teisi.

Tarkus õuest tuppa

Eesti on väike. Iga teadmiste ookeanist tarkust leida püüdva kaasmaalasega konkureerib mitu tuhat võõramaalast. Mõistlik on eeldada, et sellisel moel saadud või õngitsetud teave on teistelegi teada. Ka rakenduslepinguga ülikoolist ostetud teave. Nõnda on selle alusel kogu maailma vallutava toote loomine samuti pigem päris väikeste võidušanssidega loterii. Sisuliselt mängitakse siis selle peale, et ülejäänud maailm meie teadlaste artikleid ei loe. Õnneks on see alusetu lootus. Just meie teaduse mõjukuse poolest oleme maailma absoluutses tipus. Niivõrd, kuivõrd saab seda mõõta publikatsioonide kasutamise ehk tsiteerimise kaudu, oleme kolleeg akadeemik Jüri Alliku arvutuste alusel lausa esikümnes.

Lahendus sellele olukorrale on sisuliselt triviaalne, lausa truism: parim uus teadmine, mille alusel vallutatakse maailm mingi hea ja vajaliku tootega, peab sündima ettevõtte sees. Üldiselt on firma seda edukam, mida rohkem ja paremaid taibusid töötab firma sees.

See on koht, kus oleme maailmameistrid. Mitte taibude firmadesse toomises, vaid vabanduste otsimises.

Et miks seda kohe kuidagi teha ei saa. Et meil ei ole piisavalt suuri ettevõtteid. Et meil ei ole sobivaid taibusid. Et seadusandlus segab ja et teadus- ja arendustegevuse deklareerimine on kohmakas ja kallis. Mõni neist vabandustest isegi pädeb, kuid ütleksin: selgitab, aga ei vabanda.

Eestis on ligi 300 ettevõtet, mis teadus- ja arendustegevust deklareerivad. Siiski ei ole me kuigi heas seisus. Eelmise kümnendi algul kahanes erasektoris töötavate teadlaste ja inseneride arv märgatavalt. Praegugi pole näha massilist teadlaste liikumist erasektorisse või riigipidamisse. Ega me suuda neid nii väga juurde kasvatadagi. Uus teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse strateegia TAIE 2021–2035 näeb ette, et aastaks 2035 on meil selliseid lausa muinasjutuline arv. Seal esitletud sihttaseme saavutamiseks, veidi utreerides, peaks erasektorisse minema kõik lähema 15 aasta jooksul kaitsvad teadusdoktorid ja suur hulk praegustest ülikooli õppejõududestki.

Tarkus Eestit vedama

Mingis mõttes oleme siin Eestis kummaline seltskond. Rikkust on külluses, nii maa sees, maa peal – ja veel rohkem inimestes. Oleme maailma absoluutses tipus muusikas, teatris, spordis, teaduses ja paljudes muudes valdkondades. Aga ekspordime pelleteid ja veel hiljuti põlevkivielektrit. Peaksime eksportima palju rohkem tarkust ja sellele tuginevaid lahendusi. Seda tarkust, millest oleme loonud digiriigi ja millest sündis Skype.

Tarkust, mis on viinud maailma parimate superkondensaatorite loomiseni. Tarkust, millest on sündinud kütuseelemendid, kuhu läheb kütusena sisse vesinik ja välja tuleb puhas veeaur, ilma lämmastikoksiidide või peentahmata. Tarkust, mis suudab Eestis loodud teadmiste alusel luua vaktsiine ja haiguse eest kaitsvad ninaspreid. Märksõnad Skeleton, Elcogen ja Icosagen on üle maailma tuntud. See jada on juba jätkumas.

Näeme realiseerumas tarkust, mis suudab luua akusid, kus kallihinnalist liitiumi asendab keedusoolast või meresoolast tehtud naatrium ja väga erilist laadi grafiidi asemel on meie turbast valmistatud elektroodid.

Kummaline, et sellisest tarkusest rääkides, millel on veel kümnetel viisidel potentsiaal maailma vallutada, vaikime sageli kui partisanid ülekuulamisel või piirdume ilmetute pressiteadetega.

Hüpe üle kännu

Üks võti, kuidas sellest kännust ikkagi üle saada, et Eesti muutuks teadmispõhiseks, et teadmised ja tarkus jõuaks akadeemilisest maailmast majandusse, ja et teadmuspõhisus saaks terve ühiskonna veduriks, on ülikoolide käes.

See on äärmiselt lühinägelik ja frustreeriv, et nad on süstemaatiliselt alarahastatud ja nagunii tugeva surve all. Siiski oleks hea teada, vähemalt teoreetiliselt, kuidas saaks edasi minna.

Nüüdisajal on ülikoolidel kolm missiooni.

Õpetamise kaudu süstitakse ühiskonda uusi teadmisi ja kasvatatakse nende kandjaid ja kasutajaid. Teadustöö kaudu tagatakse, et õpetus on kooskõlas loodusseadustega, võimalikest parim ja tulevikku vaatav. Teadustöö veel suurem mõte on õpetada inimesi efektiivselt siia tooma kogu maailma tarkust. Kui selle protsessi taga on veel meie oma laiapõhjaline tippteadus, suudame luua ka uut vajalikku teadmist.

Kolmas missioon on veel: ühiskonna teenimine. Välishindajad on seisukohal, et selles vallas oleme seni lausa lati alt läbi jooksnud. See ei ole rakenduslepingute tegemine – mis on äri ja sellisena igati omal kohal. See on tugi ühiskonnale selle teadmise alusel, mille ühiskond on juba kinni maksnud. See on sekkumine igapäevaellu.

Nagu on kirjutanud Lily Tomlin: "Ma olen alati imestanud, miks keegi ometi midagi ette ei võta. Siis ma mõistsin, et mina olengi keegi." See on sisemine veendumus, et iga kord, kus viga näed laita, seal tule ja aita. See on soov ja võimekus näha ka neid probleeme, mis on teisel pool alma mater'i sambaid – seal, kus pulbitseb ühiskond.

Kuidas täpselt see välja näeb ja kui palju peaks see asjaosaliste ajast tunde võtma, on raske öelda. Aga sinnapoole peame liikuma. Päris kindel, et sedalaadi pingutuste eest on ühiskond valmis heldelt tasuma. Sest üks universaalne seadus on juurde tekkimas. Nimelt: riigid, regioonid ja terved kontinendid on nüüdisajal vaid nii tugevad, kui tõhusalt oskavad nad saada oma targimate poegade-tütarde käest kätte parima olemasoleva teadmise ning selle rakendada majanduse ja ühiskonna veduriks.

Artikli allikas: Äripäev