Eesti Raamatupidajate Kogu sügiskonverentsil kuulutati välja arvestusalaste uurimistööde konkursi[1] võitjad, kus eriauhinna uudse ja huvitava arvestusalase teemakäsitluse eest võitis ESAÜ liige Maris Valts magistritööga „The effect of audit committee formation and activity on organisations in Estonia“, juhendaja PhD Ülle Pärl.
Auditikomitee on tavapäraselt ettevõtte nõukogu juurde moodustatud töögrupp, millel on peamiselt nõuandev roll seoses ettevõtte finantsaruandluse ning auditiga. Auditikomiteede tegevus sai alguse Ameerika Ühendriikides, kus 1939. aastal New York Stock Exchange soovitas esmakordselt auditikomiteede moodustamist ettevõtete nõukogude juurde. Enne 1990. aastate algust polnud auditikomiteed Euroopas veel laialdaselt levinud, väljaarvatud Suurbritannias, mis oli ka esimene riiki Euroopas, kus auditikomitee moodustamise kohustus kehtestati börsiettevõtetele. Alates 1990. aastate keskpaigast on auditikomiteed laiemalt levinud ka mandri Euroopas.
Peale mitmeid olulisi finantsskandaale (n Enron, WorldCom, Parmalat ja Hollinger International) on auditikomiteede tegevust puudutav regulatsioon kogu maailmas suurenenud eesmärgil avalikke huve senisest paremini kaitsta (sh Company Accounting Reform and Investor Protection Act of 2002 Ameerika Ühendriikides ehk Sarbanes-Oxley Act ning Euroopa Komisjoni direktiiv 2006/43/EC). Peamine ootus auditikomiteedele on, et need aitaksid kaasa organisatsioonide finantsaruandluse kvaliteedi tõstmisele ning audiitori iseseisvuse paranemisele.
Audiitortegevuse seaduse jõustumisega 2010. aastal muutus auditikomitee moodustamine kohustuslikuks reale avaliku huvi üksustele Eestis, sealhulgas äriühingud, mille väärtpaberitega on lubatud kaubelda reguleeritud väärtpaberiturul; krediidiasutused; kindlustusandjad; eraõiguslik juriidilised isikud, mille aruandeaasta näitajad ületavad seaduses sätestatud piirmäärad ning avaliku sektori üksused või ühingud. Audiitortegevuse seadus sätestab ka auditikomitee moodustamise põhimõtted ning tegevuse alused.
Auditikomiteede tegevust käsitlevas kirjanduses on peamiselt lähtutud esindusteooriast (agency theory), mille kohaselt nõukogu ning auditikomitee sõltumatud liikmed jälgivad juhtkonna tegevust vältimaks nende soovi tegutseda isiklikes ja mitte volitaja (ettevõtte omanikud) huvides. Magistritöös tõin välja ülevaate viimastel kümnenditel avaldatud 18 auditikomitee tegevust käsitlevast teadusartiklist (sh Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias, Austraalias, Malaisias, Itaalias, Hispaanias) ning nende põhiseisukohtadest.
Minu magistritöö eesmärgiks oli selgitada, kuidas auditikomitee moodustamine ning nende tegevus nõukogu allkomiteena on mõjutanud organisatsioone Eestis. Püstitasin uurimisküsimuse lähtudes DeZoort et al. (2002)[2] auditikomitee mõjususe definitsioonist ning teguritest ja keskendusin joonisel 1 välja toodud teguritele.
Antud uurimustes selgitati enamasti auditikomitee mõjusust, sageli fookusega organisatsioonide finantsaruandluse kvaliteedile. Peamised tulemused viitavad, et auditikomitee liikmete sõltumatus ning asjatundlikkus rahanduse valdkonnas omavad kõige olulisemat mõju organsatsioonide finantsaruandluse kvaliteedile. Mõnede uurimuste tulemused on viidanud ka, et auditikomitee suurus ning koosolekute arv omavad mõju finantsaruandluse kvaliteedile.
Joonis 1. Auditikomitee mõjususe tegurid (DeZoort et al. 2002) kombineeritud autori uurimisküsimusega (autori joonis)
Andmekogumismeetodina kasutasin online küsimustikku, valimi moodustasin eesmärgist lähtuvalt ning see koosnes 116 avaliku huvi üksusest Eestis. Magistritöö tulemused ning tehtud järeldused tuginevad 20 organisatsiooni andmetel.
Selgus, et auditikomitee koosolekute arv aastas, liikmete arv ning asjatundlikkus nõutavates valdkondades oli soovitaval tasemel. Samas tuvastasin vastuolu Audiitortegevuse seaduse ja Euroopa Komisjoni direktiivi 2006/43/EC vahel, mis soovitab, et vähemalt üks auditikomitee liige võiks olla asjatundja arvestuse või audit valdkonnas. Audiitortegevuse seaduse kohaselt peab auditikomitees olema vähemalt kaks liiget, kellest vähemalt kaks peavad olema arvestuse, rahanduse või õiguse asjatundjad. See võimaldab auditikomitee moodustada ka liikmetest, kes ei ole rahanduse ja/või arvestuse asjatundjad.
Enamus organisatsioonides olid vähemalt pooled auditikomitee liikmed sõltumatud, kuid esines ka organisatsioone, mille auditikomiteesse ei kuulunud sõltumatuid liikmed. Kuna auditikomitee liikmete sõltumatust peetakse oluliseks organisatsiooni finantsaruandluse kvaliteedi mõjutajaks ning see on leidnud kinnitust varasemates uurimustes, siis võiksid antud organisatsioonid kaaluda võimalust sõltumatute liikmete kaasamiseks.
Lisaks nähtus magistritöö tulemustest, et auditikomiteed ei täida kõigis organisatsioonides Audiitortegevuse seadusest tulenevaid kohustusi. Selliste kohustuste hulka kuulusid organisatsiooni rahandusinformatsiooni töötlemise jälgimine ja analüüsimine ning soovituste või ettepanekute tegemine audiitorettevõtja nimetamise või tagasikutsumise küsimuses. Mistõttu, antud organisatsioonides oleks täiendavalt vaja rõhku pöörata auditikomitee vastutusala selgitamisele.
Enamasti on auditikomitee moodustamine ja tegevus aidanud kaasa organisatsiooni riskijuhtimise, sisekontrolli ja siseauditi tõhusamaks muutumisele; probleemide ja ebatõhususe vältimisele või kõrvaldamisele ning organisatsiooni tegevuse vastavuse tagamisele õigusaktidele ja kutsetegevuse heale tavale. Vähemal hulgal organisatsioonides on aga aidanud kaasa finantsaruandluse kvaliteedi tõstmisele ning audiitorettevõtja ja audiitorühingut esindava vandeaudiitori sõltumatuse suurenemisele.
Magistritöö piiranguna on oluline märkida, et tulemusi ei ole võimalik üldistada, kuna need tuginesid väikesele hulgale organisatsioonidele ning piisavalt polnud esindatud kõik organisatsioonide tüübid, millele laieneb auditikomitee moodustamise nõue.
Kuna magistritöö tulemused viitasid, et auditikomiteed mõnedes organisatsioonides ei täida Audiitortegevuse seadusest tulenevaid kohustusi ning auditikomitee moodustamise ja tegevuse mõju kõigis fookusvaldkondades ei vasta ootustele, siis järgnevad uuringud võiksid keskenduda mittevastavuste põhjuste selgitamisele.
Lisaks tuvastada, kas eesmärgil aidata kaasa auditikomiteede tegevuse tõhustamisele ning selgitamaks seadusest tulenevaid deklaratiivseid nõudeid, võiks kaaluda täiendava praktilise juhendi väljatöötamist auditikomiteede tegevuse kohta.
[1] Arvestusalaste tööde konkurss on ellu kutsutud Rahandusministeeriumi, Audiitorkogu ja Eesti Raamatupidajate Kogu poolt.
[2] DeZoort, F. T., Hermanson, D. R., Archambeault, D. S., Reed, S. A. 2002. Audit committee effectiveness: A synthesis of the empirical audit committee literature. Journal of Accounting Literature, 21, 38-75. ProQuest (online database) http://search.proquest.com/.