Tähelepanekuid ECIIA konverentsilt 2016 Stockholmist

Autor
Rahandusministeeriumi juhtivaudiitor
Kuupäev
Sisu

Selle aasta ECIIA konverents toimus 6.-7. oktoobril naaberlinnas Stockholmis. Kuigi kõik siseauditi rahvusvahelised suurkonverentsid on oma ala inimestele huvitavad, siis harva tuleb see üritus Eestile nii lähedale ning võimaldab nii hõlpsalt sellest osa saada kui seekord. Oli rõõmustav, et Eesti siseaudiitorid seda võimalust ka meelsasti kasutasid.

Suurkonverentsidel on võimalik tutvuda viimaste suundadega siseauditi maailmas nagu seda esitavad oma ala parimad ning meie katusorganisatsioonide võtmeisikud. See on see info, mis aitab meil mõelda kaugemale tavapärasest tööplaanist ning näha asju värske pilguga. Samuti tuleb meeles pidada, et enesetäiendamise nõuded kõigile sertifitseeritud siseaudiitoritele nõuavad meilt ühel või teisel viisil CPE punktide kogumist ning seda tüüpi konverentsid täidavad ka selle vajaduse väga hästi. Siinkohal kokkuvõte olulisemast räägitust siinkirjutaja silmade läbi.

Richard Chambers oli tõenäoliselt kogu ürituse parim esineja. IIA presidendina on tema osaks tihti üldisemaid teemasid käsitlevad ettekanded, kuid seekord esines ta väga kindla ja konkreetse aspektiga siseauditis, nimelt organisatsioonikultuuri teemaga.

Rida skandaale erinevates suurorganisatsioonides, nagu Volkswagen, Wells Fargo, FIFA ja Toshiba on taaskord pannud küsima, kuidas sellised asjad juhtuda saavad. Tihti küsitakse just sellistel hetkedel ka küsimust „kus olid siseauditi silmad?“ Selleks, et siseaudiitorina mitte sellistesse asjaoludesse sattuda tulebki hakata järjest enam tähelepanu pöörama organisatsioonikultuurile, ehk siis sellele, kuidas asju tegelikult tehakse.

Tõsist tähelepanu tuleb pöörata sellele, kui eksisteerib lõhe kirjalikult defineeritud väärtuste ja tegeliku käitumise vahel (nagu lektor märkis, siis Enronil oli olemas suurepärane eetikakoodeks). Selline dissonants ütleb töötajatele, et see, mida organisatsioonis hinnatakse, pole kindlasti see, mis dokumentides kirjas ning sellest mõttest alates on nad palju vastuvõtlikumad igasuguste skeemide osas, mis ei lähe kokku kirjalike ideaalidega.

Kultuuri auditeerimine on kahtlemata keeruline, kuna tegemist on pehme teemaga, mida pole alati võimalik hästi tähelepanekuteks kvantifitseerida. Selle lihtsustamiseks soovitas Chambers keskenduda eelkõige olukorra kirjeldamisele ja riskide defineerimisele. Samuti on oluline lai haare – et defineerida midagi, kui kultuurilist probleemi, on vaja kirjeldada nii palju näiteid selle ilmnemisest kui vähegi võimalik.

Teine väga hea esineja, Mark Carawan, rääkis sama teema praktilisemast poolest. Citigroupi auditifunktsiooni juhina oli tema ülesandeks kogu suurettevõtte audiitoritele edasi anda piisavalt teadmisi selleks, et nood oleksid võimelised organisatsioonikultuuri teemat oma audititesse kaasama. Taaskord pidi lektor tõdema, et kõik algab küll organisatsiooni enda deklareeritud väärtustest, kuid ilma selleta, et kõik töötajad neid väärtusi teaksid ja need ka töös avalduks, on väärtused täiesti kasutud.

Seda tõdemust illustreeris järgmine näide. Ühes auditis toodi välja juhtum, kus kindlustusosakonna juhi eestvedamisel oli keskendutud sellele, et võimalikult vähe kindlustusjuhtumeid väljamaksmisele läheks (kuna sellega oli seotud ka juhi tulemustasu). Audiitorite hinnangul oli väljamaksete protsent sellega viidud kaugelt alla turu keskmise, millest võis järeldada, et arvestatav hulk asjakohaseid kindlustusjuhtumeid jäetakse erinevate otsitud takistuste tõttu välja maksmata.

Sellise leiu puhul tulebki küsida, kas see läheb kokku organisatsiooni enda kultuuri ja deklareeritud väärtustega? Kui vastus on ei, siis on tegemist probleemiga, mis vajab lahendamist.

Teistsugune ja väga hoiatav näide organisatsioonikultuurist tuli välja Alexandra Wrage ettekandest. Esineja oli TRACE altkäemaksuvastase organisatsiooni esindajana töötanud mõnda aega pro bono nõunikuna FIFA juhtkonna heaks, et aidata parandada organisatsiooni erinevatest altkäemaksuskandaalidest räsitud mainet.

Tema näited kõigist FIFA probleemidest ning frustratsioon parandusettepanekute eiramisest viisid tema lahkumiseni sellelt kohalt, kuid tema kogutud juhtumite analüüs ja ettekanne neist oli mitte vähem kui vapustav. Ainus, mida on võimalik tõdeda on see, et igasuguse vastutuse puudumine ja tohutud rahavood viivad vältimatult piiramatu korruptsioonini.

Lisaks organisatsioonikultuurile kajastati konverentsil veel teisigi huvitavaid teemasid. Üks parimaid ja omanäolisemaid ettekandeid oli see, mille tegi Nigel Krishna Iyer, kogenud pettuste ja korruptsiooniuurija. Kõige huvitavam osa sellest oli seotud mõtteviisiga – lektori hinnangul on pettuste avastamiseks kõige olulisem võtta eelduseks, et pettused eksisteerivad. Selle näitlikustamiseks tõi ta välja, et olles aastaid töötanud väga erinevate organisatsioonidega, pole ta seni veel näinud ühtegi, kus mingisuguseid pettuseid ei eksisteeriks.

Seega on pettuste avastamiseks esimene kõige olulisem eeldus nende otsimine. Teiseks ja sama oluliseks eelduseks on organisatsiooni suhtumine pettuste avastamisesse. Kui seda vaadatakse kui probleemi ja tööd segavat asjaolu, siis on seda praktikas võimatu teha. Organisatsioonidele tuleb sellistel juhtudel seletada kahju, mida pettused teevad ning tuua välja, et pettuste avastamine säästab reaalset raha, mida asutus saaks tegelikult vajalikeks asjadeks kulutada.

Sellel ettekandel oli ka äärmiselt huvitav praktiliste ülesannete pool, mida kahjuks ümberjutustuse kaudu jagada pole võimalik. Sellest osa saamiseks saan vaid soovitada tulevikus silmad lahti hoida selle lektori teiste koolituste osas.

Lõpetuseks loodan ma, et toodud näited aitavad toetada rahvusvaheliste auditikonverentside olulisust ning panustada meie ametikaaslaste enesetäiendamisesse tulevikus. Omalt poolt tahaksin tänada kolleege Rahandusministeeriumist, EAS-ist ja Bigbankist, kellega konverentsil kuuldut mõtestatud sai, ning ESAÜ-d ettepaneku eest seda kokkuvõtet kirjutada.

Jaga sotsiaalmeedias