Ükski riik pole seni suutnud luua seadusandlust, mis kaitseks vilepuhujaid edaspidistest kannatustest, ütleb antropoloog ja Tartu Ülikooli etnoloogia kaasprofessor Aimar Ventsel oma arvamusloos, kus ta tugineb muuhulgas teadusuuringutele.
Kui alustada – nagu Salu Juhan – päris algusest, siis mulle ei meeldi eesti keelde ilmuvad tõlkeväljendid, mis reeglina on otsetõlked inglise keelest. Teha pole aga midagi ja juba mõni aasta on meil olemas ka väljend „vilepuhuja“ (whistleblower), mis tähistab inimest, kes teavitab üldsust korruptsiooni- ja petujuhtumitest ettevõttes, kus ta töötab.
Oktoobri lõpus vahendasid kõik suuremad meediakanalid uudist, et välja on antud suurim kompensatsioon vilepuhujale – 200 miljonit dollarit. Tegemist oli Deutsche Banki intressimääradega manipuleerimisega, mille eest panka uurimise lõpus trahviti USAs mitme miljardi dollariga. Aga see selleks. Suur kompensatsioon vilepuhujale sai teoks johtuvalt 2012. aastal USAs ellu kutsutud programmist, mille raames vilepuhuja saab finantspettuste kindlakstegemisel kaasaaitamisel auhinnaks 10–30% trahvirahast. Ka eelnevalt on USAs vilepuhujatele makstud selle programmi raames miljoneid dollareid, aga mitte nii palju.
Tööstuslik vilepuhumine
Kui on olemas vastavad kompensatsiooniprogrammid, siis on alati olemas ka inimesi, kes nende raames raha üritavad teenida, ja nii räägitakse USA puhul suisa „vilepuhumise tööstusest“ (whistleblower industry). Esile on kerkinud inimesed, kes on finantsjärelevalveasutustele teatanud mitmetest korruptsiooni- ja petujuhtumitest ning kes on selle eest hiljem ka tasu saanud.
Majanduskuritegude vilepuhujate kaitse- ning kompensatsioonireeglistiku on sisse viinud ka Saksamaa, Austraalia ja Iirimaa, kui nimetada mõningaid riike. Kusjuures ma olen näinud ekspertide kiidusõnu just Iirimaa aadressil.
Huvitaval kombel pole Eestis sedalaadseid juhtumeid eriti olnud, et keegi tuleb avalikkuse ette oma või teise ettevõtte petu- ja korruptsiooniskeeme paljastama. Viimane suurem skandaal oli hoopis teaduse valdkonnast, Tallinna Tehnikaülikooli Nurkse instituudi väidetav grandirahade ümberkantimine. Siiski, eelpool kirjutatut kokku võttes võib tekkida mulje, et ühiskonna teavitamine majanduspettustest on uus tõusev trend, eriti kui nüüd riigid ise on sellest huvitatud ja võtavad taolised teavitajad seadusliku kaitse alla. Tegelikult pole asi nii lihtne.
Võidu asemel tuleb kaotus
Tuleb välja, et mitmed läänemaailma ülikoolid on vilepuhumist juba pikemata aega uurinud ja analüüsinud ning jõudnud hoopis teistele järeldustele. Rusikareegel on see, et kui inimene arvab, et ettevõttes või asutuses, kus ta töötab, tehakse rahadega valskust, ja ta leiab, et olukorda tuleb muuta, siis ta ennekõike teavitab sellest juhtkonda.
Kes veel mäletab, siis see oli ka nii Nurkse instituudi skandaali puhul. Kui kõik katsed leida juhtkonna mõistmist ja vahelesegamist liiva jooksevad, siis minnakse alles viimase abivahendina avalikkuse ette või ka vastavatesse riiklikku finantsjärelevalve asutusse. Sellele eelneb pikem sisevõitlus ning depressiooniperiood. Sest kuidas sa ikka lähed ja kaebad oma kolleegide peale, kellega nii tööl kui ka väljaspool seda on koos aega veedetud, firmapidudel veini joodud või koos lastega piknikul käidud.
Tegelikult on rõhuv enamik vilepuhujaid idealistid, kes siiralt tahavad olukorda parandada ja tihti usuvad, et ettevõtte juhid on ka huvitatud pettuste lõpetamisest.
Uuringud aga näitavad, et selliseid informaatoreid ei oota kopsakad kompensatsioonid, vaid hoopis tõelisesse hakklihamasinasse sattumine.
On vist vähe ettevõtteid (või muid asutusi), mis on huvitatud oma musta pesu avalikus pesemises. Kui inimene läheb ja teavitab avalikkust, siis töökohas tal reeglina selle eest pead ei silitata. Pigem on asi vastupidine. Vilepuhujat süüdistatakse ebalojaalsuses, reeturluses ja ettevõtte huvide vastu tegutsemises. Enamikul juhtudel satub esmaselt löögi alla mitte ettevõte, vaid vilepuhuja ise.
Tuleb välja, et vallandamine on suhteliselt kerge olukorra lahendamise viis. Töökohast ilma jäämine on siiski väike asi võrreldes sellega, et enamasti tõmbab vilepuhuja kriipsu peale kogu oma karjäärile valdkonnas, kus ta on aastaid, kui mitte aastakümneid tegutsenud. Tema reputatsioon järgneb vilepuhujale kogu elu ja nii ta ei leiagi tööd, sest teda peetakse ebalojaalseks.
Mustad nimekirjad
Ma ei tea, kas Eesti ettevõtluses eksisteerivad n-ö mustad nimekirjad, ent on riike, kus need on olemas vähemalt informaalsel tasandil. (Eesti on muidugi ka piisavalt väike, et ühe valdkonna inimesed tunnevad teineteist ja asju saab vajaduse korral ka otsesuhtluse kaudu ajada.) Väga hästi näitab vilepuhuja reaalset saatust film "The Insider" ühe minu lemmiknäitleja Russell Crowe’iga peaosas. Filmis näidatakse reaalset juhtu, kus suure tubakakontserni töötaja otsustas oma tööandja vastu minna, avalikustades selle, et sigarettidesse pannakse aineid, mis süvendavad tubakasõltuvust. Huvitav ja mõnusalt pingeline film, ent tüüpiline on see, mis saab edasi Russell Crowe’i kujutatud isikust – ta kaotab töö ja kindlustuse, ei suuda maksta majalaenu, kaotab ka kodu, perekond puruneb ning lisaks ähvardatakse teda tappa.
On nende tapmisähvardustega, kuidas on, aga väga suur osa vilepuhujaid satub lisaks kestvale depressioonile hiljem rahalistesse raskustesse ning nende perekond puruneb. Kuulasin ühe Briti teadlase intervjuud, kes on vilepuhumist uurinud, ja tema soovitus inimestele oli enne mitu korda järele mõtelda, kui tegutsema hakata.
Igatahes ühes on uurijad ühel meelel – tänasega pole ükski riik suutnud luua seadusandlust, mis kaitseks kõiki vilepuhujaid edaspidistest kannatustest.
Allikas: Äripäev