“Sinu naeratus on suurim tänu arstile” – sellise lausega kleepsud kaunistavad alates eelmisest aastast Leedu arstide kabinetiuksi, et vähendada kingituste tegemise kultuuri meditsiinis.
Viimased Eesti läbi viidud korruptsiooniuuringud ei näita meie meditsiini sugugi heas valguses.
Kui teistes valdkondades on näha korruptsioonis langustrendi, siis meditsiinis on pidev teenuse puudus muutnud korruptsiooni väga visalt taanduvaks. Langustrendile ei aita kaasa ka korruptsiooni hägune mõiste. Arstide Liidu eetikakoodeksis seisab üheselt mõistetavana: „Arst ei tohi oma ravitöös saada muid materiaalseid hüvesid peale palga või kokkulepitud tasu“.
Samas sõltub korruptsiooni mõiste kultuurist ja konkreetsest kontekstist.
Inimeste eetiline arusaam on erinev, mistõttu võib mõnele tunduda kingitus tänuavaldusena, teisele aga altkäemaksuna. Segadust võivad tekitada ka tasulised visiidid, misjuhul jääb paljudele arusaamatuks, kuidas arsti vastuvõtt on ühel päeval tasuta, järgmisel aga tasuline.
2011. aasta justiitsministeeriumi uuringu järgi peab kolmandik patsiente tasulisi teenuseid ebaseaduslikuks ja kolmandik ebaeetiliseks, mis muidugi ei tähenda, et kogu korruptsioon seisneks inimeste teadmatusel. Korruptsiooni mõiste juriidilises tähenduses ühtib enamasti Eestis rahva arusaamisega korruptsiooni olemusest. Nii taunitakse näiteks altkäemaksu, mitteametlikke tasusid, samuti ebakorrektset hangete teostamist, fiktiivsete tõendite väljastamist, ravijärjekorras etteostmist jne.
Viimase paari aasta jooksul on arsti vastuvõtule või ravi saamiseks mitteametlikult raha maksnud 2% ja pärast tervishoiuteenuse saamist 3% patsientidest. Protsendiliselt ei tundu olukord väga halb ja võib öelda, et meil on väga palju ausaid ning tublisid arste.
Oluline on mõista, et korruptsiooni poolt põhjustatud majanduslikust kahjust veelgi olulisem on mõju tervishoiu mainele.
Kui üle poolte patsientidest ei näe tänuavaldusena tehtud kingitusi korruptsioonina, siis osa patsientidest arvab siiski, et see on ebaeetiline. Lisaks on tänuavalduse ja altkäemaksu vahel õhuke piir, mida inimesed võivad erinevalt tõlgendada. Arstiabi põhineb suuresti usaldusel ja arstidele on ühiskonnas kõrged ootused, nii võib ka madal protsent korruptsiooni mõjuda kui tilk tõrva meepotis.
Noorte teadlikkus korruptsioonist on pigem tagasihoidlik ning selle riske ja mõju ei tajuta negatiivsena.
Antud teema on võetud ka arstiteaduse õppekavasse, mis annab lootust, et tulevased arstid on tänasest keskmisest noorest teadlikumad. Kuigi õppeaines Meditsiiniteooria ja -eetika käsitletakse kingituste vastuvõtmist, siis selgeid piire on raske anda ning see, milline tänuavaldus on tulevase meediku jaoks aksepteeritav tuleb ise endale selgeks mõelda. Kui kommikarbi vastuvõtmine tundub lubatud, siis kuidas peaks suhtuma meeleheaks kingitud spaa-paketti? Või kas tänutäheks toodud kotitäiest kartulitest tuleks viisakalt keelduda või tundub oma käega korjatud mugulatest ära ütlemine patsiendile hoopis solvanguga?
Leian, et kehtib reegel: kui sa julged avalikult kingituse vastu võtta ega tunne, et sellega eeldatakse vastuteenet, siis heasüdamliku patsiendi kingitusest ei pea keelduma. Samas ei tohi unustada, et säärases käitumises on siiski ka risk, sest kingituste vastuvõtmine võib tekitada kultuuri, kus kommikarbiga vastuvõtule saabumine muutub ootuspäraseks ning patsient ei julge vastuvõtule tühjade kätega enam tulla. Kõige lihtsam ja õigem oleks selgitada patsientidele, et parim tänu arstile on nende heaolu ning naeratus, nagu seda on tehtud Leedus.
Sel aastal oleme Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsiga võtnud korruptsiooni teema ka oma tegevuskavasse.
Korraldame koos justiitsministeeriumiga konkursi, et luua õppematerjale teema käsitlemiseks. Kutsun ka Kliinikumi töötajaid üles meie projektis osalema, et aidata tõsta teadlikkust korruptsiooni olemusest ja muuta eetilise ning ebaeetilise vahelist hägusat piiri selgemini tajutavaks. Meil on veel pikk tee minna, enne kui saame öelda, et korruptsioon ei ole Eesti meditsiinisüsteemis probleem.