Kristel Siitam-Nyiri Justiitsministeeriumist tegi ESAÜ juubelikonverentsil 2015. aastal ettekande teemal "Kes kaitseb ettevõtjat?"
Tulemuslik karistuspoliitika peaks tähendama läbimõeldud lahendusi, mitte karistusi.
Kristel Siitam-Nyiri rääkis ühingu aastakonverentsil, et riik peaks läbi karistusõiguse sekkuma ettevõtja tegevustesse siis, kui muud võimalused (nt tsiviilõiguslikud) enam ei aita ning see sekkumine peab olema efektiivne. Samas tõdes ta, et raske on enamasti mõista, kus on see piir. Karmid karistused üksi ei tööta, enam tähelepanu tuleks suunata kuritegude ennetusele. Riigi ja teiste ettevõtete petmine ei peaks olema lihtsamat teed pidi minek.
Milline on ettevõtte enda hoolsuskohustus?
Ülevaade riskidest ja vastav kontrollisüsteem peaksid ettevõtte sees olemas olema. Võimalik on nt luua tegevusjuhiseid, mida oleks võimalik ettevõtte-sisestel koolitustel või ühisüritustel juhtumipõhiselt läbi mängida.
Juriidilisel isikul on vaja tagada, et tema töötajad ja pädevad isikud ei paneks toime rikkumisi.
Selleks peab ta valima sobivad kontrollimeetmed ja vahendid. Kui juriidiline isik omalt poolt on kõik teinud, siis vähendab see tema karistusõiguslikku vastutust. Karistusseadustik § 371 ütleb, et juriidilisel isikul puudub süü, kui tema pädeva esindaja toimepandud tegu oli juriidilise isiku jaoks vältimatu.
Ettevõtet kaitseb ka „vilepuhujate“ süsteemi loomine.
Seejuures on oluline, et oleks tagatud "vilepuhujate" kaitse. Õigusliku poole pealt käsitleb seda korruptsioonivastase seaduse § 6. „Vilepuhujate“ teema olulisust ja vastava valdkonna teadlikkuse tõstmist on käsitletud ka erinevate organisatsioonide poolt, näiteks Korruptsioonivaba Eesti.
Riik peab suutma majandus- ja korruptsioonikuritegudega tõhusalt tegeleda.
Edu saavutamiseks tuleb panustada:
- avaliku ja erasektori koostööle;
- kahjude vähendamisele läbi ennetuse, ettevõtja enda hoolsuskohustuse täitmisele;
- tõhusale justiitssüsteemile.